Roger Trinquier (Modern Warfare) kirjutas juba 1961. aastal, et me uurime ikka veel visalt niisugust tüüpi sõda, mida enam ammu ei eksisteeri ja mida me mitte kunagi enam pidama ei hakka.
Vaatamata muutunud jõujoontele mõtlemise ja tehnoloogiliste võimaluste vahel on paljude riikide relvajõududes praeguseni levinud seisukoht, et doktriin juhib tehnika arengut ja sellest lähtuvalt kujundatakse ka strateegia, taktika ja väljaõpe.
Muutunud olud aga panevad võitlejale lahingtingimustes oluliselt suurema vastutuse ja kehtestab individuaalsele väljaõppele uued ja kõrgendatud nõudmised. Ja seda vaatamata doktriinidele ja strateegiatele.
Lahingutegevus on suurtelt manööverpindadelt kandunud võitlusele strateegilist tähtsust omavate objektide (sh isikute, meele ja vaimu) pärast. Selleks, et sellistes kaasaegsetes ja
ebakonventsionaalsetes olukordades edukas olla tuleb kaitsta nii objekti kui ka selle kaitsmiseks rakendatavad vahendeid. Üheks selliseks vahendiks on ka võitleja ning tema patriootlik häälestatus ja oskused. Ehk teisisõnu tuleb teda nii psühholoogiliselt kui ka taktikaliselt ette valmistada olukordadeks, kus temast sõltub kaitstava objekti saatus.
Samuel Huntington on öelnud, et mida tugevam on sõjaväe hääl, seda väiksem on sõja tõenäosus. Arvestades Eesti riigi väiksust ja kaitseväe mahtudel põhinevat piiratust on meie võimalus panna oma hääl kajama aktiivse osaluse, oskuste ja dünaamilise õppe kaudu. Hääle ja selle tugevuse juurde jõuame ka edaspidises arutelus „meie“ tähenduse avamisel.
Väikeriigi ellujäämise ja edu eelduseks on oma märkide olemasolu ja nende tuntus rahvusvahelises seltskonnas. Kaitseväe puhul on üheks märgiks meie aktiivne panus välismissioonidel ja seal on tuntud eesti sõdur oma headuses. Hea sõduri tunnuseks on laskeoskus ja seda mitte klassikalise rindejoone (loe 100 meetri tiiru) tingimustes vaid just taktikalistes situatsioonides.
Kaitseväe juhataja ja Eesti Laskurliidu president kindralmajor Riho Terrase sõnul võidab see, kes laseb täpselt ja kellel on rohkem sõpru. See mõttekäik avab sügavamalt väljaõppe, liitlassuhete ning koduse toetuse ja koostöö olulisuse. Väljaõppe kaks poolust, mille üheks küljeks on militaarne väljaõpe ning oskus ja võime omandatut rakendada, teise poole moodustab sportlik pool. Sportliku poole alustalaks on kindlasti militaarspordi lipulaev – laskmine. Militaarset väljaõpet toetav laskealane ettevalmistus peab olema paindlik ja arvestama muutuvaid olusid lahinguväljal.
Sport – koostöö, emotsioon ja väljaõpe
Kui sport ühendab terveid rahvaid siis laskesport on omamoodi lüli militaar- ja tsiviilmaailma vahel. Reservohvitseride poolt ellu kutsutud EROK rahvusvaheline laskevõistlus on 2014. aastal tähistamas oma 15. juubelit. Aastate jooksul on käputäie huviliste meelelahutusest saanud tõsine rahvusvaheline laskeoskuste proovilepanek, kus erinevate võistlusalade kaudu selgitatakse välja universaalne sõdur. Arvestades muutuvaid olusid ja kõrgendatud ootusi sõdurile on ka võistlusalad muutunud aastatega dünaamilisemaks ja lähtuvad taktikaliste olukordade lahendamise vajadusest. Viimaste aastate arengud kinnitavad, et laskevõistlustel edukas olemiseks ei piisa enam baasväljaõppest ja klassikalise laskeasendi võtmise oskusest. Sõduri laskeoskus ei seisne üksnes tiirus lamades asendist „90 silma laskmises 100st“, vaid on teadmiste ja oskuste kogum relvakäsitsemise drillidest, relva ning laskemoona võimetest, ebastandardsetest laskeasenditest, laskmise dünaamikast ning eesmärgipärasest tegevusest keerulise (varjatud, liikuv, kauge jms) sihtmärgi hävitamisel.
Möödunud aasta laskevõistluse korraldustoimkond tegi selle ettevalmistamisel ja läbiviimisel koostööd Kaitsejõudude Spordiklubiga, mis on keskendunud just taktikalise laskmise viljelemisele ja arendamisele Kaitseväes. Koostöö andis võistlustele uue kvaliteedi ja pöördumatu suuna taktikalise
laskmisele. Uuendusmeelsuse ja dünaamilise lähenemise olulisust kinnitasid ka võistlustel osalenud väliskülalised, kellede kinnitust mööda on taktikaliste olukordade lahendamine ja meeskondliku laskedistsipliini rakendamine laskeharjutuste käigus arendav ja nõuab mitmekülgset ettevalmistust.
Taktikaline laskmine on laskeväljaõppe distsipliin ja kaasaegne treeningmetoodika, mille eesmärgiks on õpetada laskureid kasutama oma relvi ja varustust enesekaitseks ning vastase kiireks hävitamiseks ebaselgetes ja muutuvates taktikalistes olukordades.
Taktikalist laskmist on võimalik harrastada kõikide käsitulirelvade ja meeskonnarelvadega nii individuaalselt kui meeskonna koosseisus. Taktikalise laskmise metoodikate rakendamine lahinglaskmistes muudab viimased efektiivsemaks ning realistlikumaks.
Meie, laskevõistlused ja laiapindne riigikaitse
Laskevõistlusel on artikli loogikat arvestades ka teine oluline poolus. Mitmetes võistlusi tutvustavates lugudes ja meediakajastustes oleme rõhutanud asjaolu, et need on laskevõistlused, mis on kasvanud sisult suuremaks kui ainult laskmine. Miks see oluline on ? Vastust otsides tuleb minna sügavuti ja
liikuda paljukäsitletud pehme jõu kasutamise maailma. Strateegia- ja meediaekspert Raul Rebane arutleb oma aastalõpu arvamusloos väikeriigi võimaluste üle. Ta tsiteerib Soome publitsisti Jarmo Mäkelät, kes ütles, et kui kõike otsustaks sõjaline jõud, siis väikeriike maailmas olemas ei oleks.
Julgeoleku teema on meie kui väikeriigi jaoks eluliselt oluline ja samas ka tundlik. Oluline on püsida pildis ja panna oma hääl kajama. Kui aga hääl on nõrk ja pildile pääsed harva, siis suur osa maailmast ei tea, et sa üldse olemas oled ja kui sind ei ole nende tajus olemas siis on suur oht, et ka sinu puudumist või kadumist ei panda tähele. Selliseid väikeriikide kadumise lugusid leiame ajaloost rohkem kui ühe. See on nii lihtne ja selge tõde ning kehtib nii julgeoleku alases kui ka sotsiaalses partnerluses ja igapäevastes inimsuhetes. Rebane toob välja väikeriigi eduformaadi ja selle neli peamist strateegilist suunda, millega tuleb
väikeriigil arvestada. Üheks keskseks on „meie“ – see tähendab häid sidemeid ja suhteid teiste riikide ja rahvastega ja omavahel. See on meile omase ja ühise väärtussüsteemi kaitse, mis teeb meid meieks.
Pika traditsiooniga ja hästi korraldatud militaarsuunitlusega laskevõistlused tagavad kindlasti meie tuntuse ja annavad võimaluse luua partnerlussidemeid liitlastega. Suhete loomisel ning endale kuiteistele hinnangut andes jõuame taas „meie“ tähenduse defineerimise vajaduseni.
Etnos ja integratsioon
Professor Anatoly M. Zimichev käsitleb oma etnopsühholoogia kursuses seda sõna kõige laiemas tähenduses. Etnos on nende inimeste mistahes ühendus, kes tunnetavad oma ühtsust, st võivad öelda enda kohta „meie“. Selleks, et etnos saaks eksisteerida, tuleb ta vastandada ümbritsevale maailmale, st neile, kes on „mitte-meie“. Teiste sõnadega, etnos on alati olemas seal, kus on jaotus „meie“ ja „mitte-meie“. Etnose kaudu toimepandavatele tegudele sisu andes jõuame sellise mõisteni nagu ideoloogia. Linnar Priimägi määratleb oma raamatus „Propaganda sõnastik“ ideoloogia kui suletud paradigma, kus iga positiivselt formuleeritud idee automaatselt välistab iga sellele ideele vastupidise (kontradiktoorse) ning iga sellest ideest erineva (kontraarse) idee. Ideoloogiline jaatus
tähendab samaaegselt eitust: kui midagi ideoloogiliselt väärtustatakse, siis võrdub jaatuse tugevus vastandväärtuste eitamise tugevustega. Kas ja kuidas selline vastandväärtuste eitamine omavahel suhestub? Priimägi eristab „meie“ tähenduses neljatist suhet – integratsioon, isolatsioon,
assimilatsioon ja marginalisatsioon. Meile sobiv suhe on integratsioon, kus „meie“ hindab nii ennast kui „teisi“ kõrgelt. See aga tähendab lisaks oma väärtuste hoidmisele ka lugupidavat ja auväärset suhtumist teiste tõekspidamistesse. See on laskevõistluse vaates suhe, milles kaasame teisi võrdväärsete partneritena ning panustame koostööle. Kaasamine ja koostöö saab avalduda aga eelkõige avatuses. Traditsioone kandva organisatsioonina ei ole EROK salaühing, mille tegemised on täis esoteerilisi võnkeid ja liikmeskonda ümbritseb varjatuse eesriie. Reservohvitserid on koondunud eelkõige selleks, et realiseerida läbi au ja
pühendumuse oma kohustusi isamaa ees. Ohvitserkond ei saa olla orienteeritud õigustele ja nende ärakasutamisele. Nii on meie tänased võistlused avatud ja suunatud partneritele tsiviilsektoris kui ka piiri taga. Ohvitseridena reservis on laskerajal kõrvuti nii politseinikud, päästjad, meditsiinitöötajad, ärimehed, logistikud, insenerid, juristid ja ajakirjanikud. Hea näitena oli möödunud aastal võistkondlikus arvestuses parim tiim just politseist. See on tunnuseks riigikaitse laiapindsusest, kus oma rolli tunnetavad paljud ühiskonna liikmed. Rahvusvahelise integratsiooni vaates oli märgilise tähendusega aga välisriikidest tulnud võistkondade arv, nende osakaal oli üle 1/3 võistlejate üldarvust. Nende suhete hoidmine on oluline, et võistlused jääksid neile meelde ja nad tunneksid ka
hilisemalt huvi, kuidas nende sõpradel seal Läänemere ääres läheb. Nii ei saa ka ükski riik kiirkorras ja jäljetult kaduda ajaloo prügikasti.
Viited:
R.Rebane 2013. Arvamus. Raul Rebane: väikeriiklus. Postimees
A.M.Zimichev 2011. Psühholoogia. Poliitika. Võitlus. Kirjastus SE&JS.
L.Priimägi 2011. Propaganda sõnaraamat. Eesti Keele Sihtasutus.
S.P.Huntington 2013. Sõdur ja riik. Tsiviil-militaarsuhete teooria ja poliitika. Riigikaitse Raamatukogu
R.R.Leonhard 2007. Sõjapidamisprintsiibid infoajastul. Eesti Entsoklüpeediakirjastus
Kaitseväe Aastaraamat 2013
