Atali Stahlman, psühhoterapeut
Einar Lillo, laskeinstruktor
Viimase aja uuringud kinnitavad, et võrreldes aastataguse ajaga on arvuliselt tõusnud nende inimeste arv, kelledel on erinevaid muresid ja pingeid tööstressist, kodustest asjadest või oma tervise pärast. Kui lihtsamate tööde tegijad muretsevad rohkem raha ja tervise pärast, siis juhtide pinged ja stress on seotud sagedamini tööga.
Stressiga toimetulekul eristatakse kahte peamist toimetuleku viisi – probleemi lahendamisele keskendumine ja emotsioonidele keskendumine. Richard S. Lazaruse ja Raymond Launieri käsitluse kohaselt hõlmab stressiga toimetulek endas nii tegevusele suunatud kui ka psüühilist pingutust, et saada kontrolli alla, taluda, vähendada keskkondlikke ja sisemisi vajadusi ja neis peituvaid konflikte. Toimetulek ei ole kindlasti ühekordne tegevus, vaid hõlmab hulga reaktsioone mis ilmnevad teatud aja jooksul, mille läbi isik ja keskkond üksteist mõjutavad.
Emotsioonidega seonduvalt on meie peamiseks eesmärgiks reguleerida stressiolukorra poolt tekitatud emotsioone, mille käigus tuleb leida motiveeriv tegevus tasakaalu leidmiseks, näiteks keskendumisraskustega inimene läheb lasketreeningule.
Miks just lasketreening ja relvad, see on ju ohtlik ja halb ning ühiskonnas kultiveeritava arvamuse kohaselt tuleks relvad tsiviilkäibes üldse ära keelata. Pahatihti kuuleme relvadega seonduvast aga alles siis kui sellega on toime pandud mingi kuritegu ja seeläbi keegi kahju saanud, jättes tähelepanuta enesearenguga seotud, spordialased ja riigikaitselised aspektid. Relv on eelkõige ja kõigest vahend. Põhjamaalastena elame talvel kõik kaasa meie laskesuusatajatele ega pane tähelegi, et nad kannavad endaga ja endas relva ning sellega seonduvat kultuuri ja vastutust. Hindame nende kiirust suusarajal ning maksimaalset keskendumisvõimet lasketiirudes, üleminekut raskelt füüsiliselt pingutuselt täpistööle. Aga just siin peitubki laskekunsti ja –harrastuse teraapiline ja vaimne võlu.
Laskeharrastusel ja –treeningul on psühholoogia vaates mitu olulist aspekti – läbi positiivse stressi kogetakse uudsust, rahuldatakse uudishimu ning pannakse ennast proovile tundmatus keskkonnas. Lasketiiru sisenemisel jäävad argimured seljataha ning avaneb täiesti uus vaade oma sisemusse, ollakse hetkes ning tegevused toimuvad siin ja praegu.
Pingeolukord, ülemõtlemine, apaatia ja loidus, keskendumisraskused – paljudele tuttavad tundmused piiravad enesearengut ja igapäevast elurõõmu. Üheks ravimiks on visiit lasketiiru, kus on võimalik kogeda nn vau efekti, mille loob ja millega kaasneb täielik keskkonna muutus, maksimaalne keskendumine, uudsus ja eneseületus. Kõik need kogetud emotsioonid tõstavad lühiajaliselt nii adrenaliini kui ka testosterooni taset, kus aktiveeruvad kõik kehasüsteemid ja tekib enneolematu emotsionaalne puhang, mille läbi omakorda suurenevad teotahe ja lisandub energiatulv. See juhtub hormooni järsu vabanemise tagajärjel vereringesse. Eelkõige dünaamilise laskespordiga tegelevad inimesed saavad naudingut just seetõttu, et nende kehas on suurenenud adrenaliini tase.
Lasketiiru külastamisega seonduvalt soovitan lisaks vau efektile ja emotsioonile regulaarseid treeninguid või laskeharjutusi, sest iga järgneva visiidiga tunneb inimene ennast kindlamalt, laseb täpsemalt ning saab vahetult osa enda eduelamusest ja -loost.
Emotsioonidega flirtimisele kõrval on laskeharrastus abiks enesekindluse, olevikuhetkes olemise ja enesearengu ehk progressi kasvatamisel. USA spordipsühholoog Raymond Prior toob näite, kus kästakse mõelda roosale elevandile ning esitab küsimuse, millest te siis mõtlete? Vastus on kindlasti, et roosale elevandile. Aga kui käsklus oleks vastupidine, ehk ärge mõelge roosale elevandile. Paratamatult on vastus sama. Prior võtab näite kokku selliselt, et mõistus viib Sind Sinu poolt valitud mõtete suunas, olenemata käskudest, mida teha ja mida mitte teha.
Oluline on mõtestada tulemus ja mõelda sellele, mitte olla oma kujutlustes minevikueksimustes või juba ette hea tulemusega kaasneval auhinnatseremoonial ning nautida sellega seonduvat sotsiaalset imetlust ja heakskiitu. Carpe diem! Laskmine on kindlasti üks harrastustest, kus mõte peab toetama tegevust, mitte tegevused ei juhi mõtet ning mõtestatud tegevused peavad olema viidud ideaalis instinktide tasemele. Seda kõike selleks, et ka kriisiolukorras edukalt hakkama saada. See on omamoodi meditatiivne tegevus ja lähtuma peab printsiibist mõeldud-tehtud, kus otsustavaks saab mõtlemise kiirus ja teekond otsusest tegevuseni. Hästi on see mõistetav militaarmaailmast pärineva OODA silmusena – observe-orient-decide-act ehk vaatle-orienteeru-otsusta-tegutse. Sama printsiip rakendub näiteks ka hädakaitse olukordade lahendamisel, kuid seal on silmuse läbimiseks aega murdosa sekundist.
Enesearengu ja sellega seotud pideva progressi kasuks, võrreldes absoluutse perfektsionismiga räägib see, et prefektsionistide algstandard on liiga kõrge ja selle kättesaamatus ning kaugus tekitab omakorda frustratsiooni ja viha mis omakorda kärbivad rõõmu ja õõnestavad kindlustunnet. Parim viis progressi nautimiseks on tunda rõõmu ka väikseimatest kordaminekutest, ükskõik kui tillukesed need ka ei tunduks. Mõtetes oma edulugu rääkides viib omakorda suurema eduni. Lihtne!
Kindlasti ei saa alahinnata ja tähelepanuta jätta koos tegemise tahet ja rõõmu. Sotsiaalne kuuluvustunne on inimeseks olemise üks olulisemaid tunnuseid ning meeskonnataju nii igapäevastes inimsuhetes ja lasketiirus on midagi enamat kui hulk laskureid tulejoonel. Ühised huvid, toetamine ja üksteise täiendamine parendavad nii inimsuhteid kui üksikisiku vastutustunnet.
Artikkel on avaldatud Kaitseliidu ajakiri Kaitse Kodu 6/2021.
