Kuidas mitte kasutada relva

Relvakandmisest – kultuur ja vastutus

Rääkides relvakultuurist siis peame väga selgelt eristama euroopaliku relvakultuuri lätteid
ameerikalikust lähenemisviisist. Kui esimene põhineb keskaegsel rüütlikultuuril ja pärast selle
hääbumist on paljuski oma identiteedi kaotanud ja elab edasi tõdemuses, et relv on vaba mehe õigus
siis kaasaegse ameerika relvakultuur pärineb Metsiku Lääne aegadest, mille keskmes on aksioom, et
Jumal lõi küll inimese aga Samuel Colt tegi nad võrdseteks.
See mõtteviis ajab oma siirdeid kahjuks ka Euroopasse ja Eestissegi. Relvadega seonduvalt peab
eelkõige aga rääkima eetilistest kategooriatest. Kampaaniaühiskonnale omaselt pöörame aga seoses
relvadega liialt palju tähelepanu nende omadustele ja võimalikule kahjulikule tagajärjele ja ka seda
alles siis kui see on osutunud vahendiks kurjuse käes. Aga relvad ja laskekunst, nagu iga teinegi
kunstiliik, põhineb filosoofial, kultuuril, oskustel ja vastutusel ning nende ühiskondlikul koosmõjul ja
võimest evida peale relva ja oskuste ka sellega kaasnevat vastutust.
„Pimedal keskajal“ pälvis rüütlikandidaat relvakandmise õiguse alles pärast mitmeaastast teenistust
paažina ning võis seejärel relvastatud kannupoisina teenida ja saata oma rüütlit retketel. Rüütlina
pidi ta oma relvakäsitsemise oskust tõestama arvukatel turniiridel ja lahingutes. Loomulikult oli ka tol
perioodil metsades lindpriisid ja röövleid, kes ignoreerisid igasugu tavasid ja reegleid ning seda ka
relvakandmise mõistes. Rüütlikoodeksi keskmes oli eelkõige hea süda, mõistus, kurtuaasia ja iseloom
ning alles seejärel tuli relv.
Täna oleme oma paduliberalismis jõudnud sinnamaale, et soovime küll omada relva aga sellega
seonduvat oskust ja pideva treenimise vajadust me eirame. Toon võrdlusena kahevõitlusalad, kus
esmase tasemevöö eksam algab baastehnikatest ja katadest, mitte täiskontakt võitlusest ellujäämise
nimel. Kui baastehnikad, õige mõtteviis ning võitluskunstidega seonduv filosoofia on paigas, st vaim
ja füüsis on tasakaalus, alles siis saab liikuda kontaktivõitluse etappi. Sama printsiip kehtib ka relva
omamisel.
Relv on ka inimese üldise distsipliini vahend, mille eesmärk on selle kandjat kaitsta
peale välise vaenlase ka sisemise kurjuse ja lodevuse eest. Relv ei saa ega tohi olla kurjuse ja
kättemaksu vahend, vaid peab teenima kõrgemaid ideaale.
Kooselu relvaga muudab inimese elu kohe, sa vastutad, sul lasub kohustus teiste ees ja loomulikult ka
iseenda ees ning nende ees, kes on sulle lähedased. Relv ja selle omamine muudab sinu elu. Miski ei
ole enam endine. Sa tajud vastutust ja kohustust. Jõud ja agressiivsus jääb tagaplaanile, relvaga ei
kaasne kõikvõimsuse või võitmatuse tunne. Kuid kas see ikka alati on nii? Meenutame koheselt
uuesti vaba mehe ideaali.
Parafraseerides Platonit, ei ole vabadus väärtus iseenesest, vaid väärtus on see, mida inimene
vabadusega teeb ning mis on selle sisu ja kuidas seda kasutatakse. Vabadus kohustab, mitte ei anna
õigust! Sama kehtib ka relvade, relvakultuuri ja relva kandmist ning kasutamist reguleerivate
õigusaktide kohta. Ükski relv ei ole ohtlik, kui seda ei juhi orjameelne inimene, kes arvab, et talle on
relva kaudu osaks saanud suur võim ja vabadus ning seetõttu on talle kõik lubatud.
Tõdeme, et relv on vaba mehe tunnuseks ja õiguseks läbi kohustuste ning vastutuse, relvastatud ori
aga kasutab relva endale omaste tungide rahuldamiseks, ja kuigi lõpuks pöördub relv tema enda
vastu, jõuab ta autunde puududes panna toime tegusid, mis ei ole omased vabale mehele ega vasta
rüütlikultuurile.

Tagamaks relvakultuuri kestvust tuleb kultuurilise dekadentsi olukorras otsida abi rüütlikultuuri
kõrgaegadest ja selle sügava kihi alt otsida neid väärtusi ja ideaale, mis tagavad nii meie riigi, elanike
kui ka üksikisiku moraalse ja füüsilise kaitstuse.

Usaldussuhe riigi ja kodaniku vahel

Paljud on toonud näiteks Soomet, kus enese- ja vara kaitseks (loe: turvalisuse tagamiseks) on
tsiviilkäibes relva omamine keelatud. Põhjendus on ju üsna selge ja arusaadav – kui tunnete ennast
ohustatuna siis teavitage sellest politseid. Soome on turvaline riik ja kohalik kogukond aktsepteerib
seda. Riik on selle usalduse välja teeninud. Ajaloost teame, et kui rahval oli häda käes siis riik asus
neid kaitsma. Talvesõda on selle parimaks kinnituseks. Ka meie oleme uhked Vabadussõja ja selles
saavutatud võidu üle aga kui 1939-1940 aastal oli vaja inimestel abi siis …! Läbi pisarate heidetakse
nalja ja küsitakse, et kui teid küüditati siis miks te politseid ei kutsunud! Kutsusime aga keegi ei
tulnud ju …!
Siin me nüüd oleme ja täna on Eestis elanikele relva omamine turvalisuse tagamiseks lubatud ja riigil
ei ole moraalset õigust seda keelata. Olen seisukohal, et lojaalse ja seadusekuuleka kodaniku käes
olev relv on üks oluline osa ka riigikaitselisest heidutusest ning see on riigi ja kodaniku vahelise
usaldussuhte, relvakäsitlemise ja enesedistsipliini element ning turvalise ühiskonna tunnus. Aga seda
tingimusel, et mõlemad oma lojaalsust ja võimet pidevalt ja tajutavalt kinnitavad. Goethe laseb läbi
Fausti sõnade meile öelda, et vaid see on väärt nii vabadust kui elu, kes pidevalt neid kätte võitma
peab. Kuidas siis saab relvakandmise ja usaldusega teisiti olla.
Professor Peeter Tulvist mõtiskles juba 2012. aastal teemal, et kartma ei pea mitte seda, et relvad on
tavaliste inimeste käes, vaid seda, et mõni relv on vale inimese käes.
Täna on kõik õiguslikud ja halduslikud võimalused loodud selleks, et relv ei satuks vale inimese kätte.
Need on vaja targalt realiseerida, kunstlike ja ennastõigustavate täienduste ja muudatustega
tegelemine on paljas enesepettus. Kui palju on meil täna relvaloa taotlemisel eitava vastuse saanuid
ja millised on need põhjused? Palju teravam on tegelikult küsimus, mis nendest inimestest on edasi
saanud, kas riik tegeleb nende murede põhjuste ja probleemidega.
Arutu relvade keelustamisega anname märkamatult ära ka osakese oma vabadusest nagu see
märgiliselt on toimunud 1507. ja 1940. aastal.

Kuidas edasi – kas hakkame piirama ja keelama või siiski õppima ja treenima?

Kas soovite enda kõrvale liiklusesse autojuhti, kes ei oska tagurdada ega sooritada küljeboksi testi?
Kas olete vaimustuses autojuhist, kes on juhtimisõiguse omandanud kümmekond aastat tagasi aga
vahepeal ei ole kordagi praktiseerinud? Ilmselt mitte.
Paar aastat tagasi jõustati relvaseaduses muudatus, mille kohaselt kehtestati täiendava nõudena
relvaloa taotlejale vähemalt 16-tunnise esmaabikoolituse läbimise kohustus.
Sellekohase nõude sisseviimine oli igati vajalik ja samm edasi võimalike laskevigastustest tulenevate
kahjulike tagajärgede leevendamiseks. Selle muudatuse/täienduse rakendamise üheks argumendiks
oli võrdlus liiklusseaduse vastava nõudega. Samas jäeti aga tähelepanuta, et juhtimisõiguse
saamiseks peab taotlev isik läbima ka sõidukijuhtimise teooriaõppe 40 õppetunni ja sõiduõppe 27
sõidutunni mahus. Vastav koolitusnõue (nii teoorias kui praktikas) relvaloa taotlejal aga puudub ning
seega on meelevaldse paralleeli toomine liiklusseadusega kohatu ja ebaproportsionaalne, võiks isegi
öelda, et ebaprofessionaalne.


Kuidas avada ja avardada relvaloa taotleja mõttemaailma ja –viisi?

Nagu iga haridusega seonduva omandamisel on olulisel kohal motivatsioon ja eeskuju. Kindlasti on
vajalik kehtestada relvaloa taotlejatele kindla õppekava alusel kohustuslik kursuse läbimine.
Programmi fookuses aga ei tohi olla ainult relvaeksami sooritamise eesmärk vaid avardada tuleb just
eelpoolkirjeldatud võtmeküsimusi taotleja mõttemaailmas. Sellega kaasneb loomulikult ka õppejõu
vastutus. Kahjuks ei ole tahetud või julgetud analüüsida patoloogiliste liiklushuligaanide
juhtimisõiguse aluseks olevaid kursuseid ja nende läbiviijaid. Iga väärkäitumise eest lasub moraalne
vastutus ka teo sooritaja õpetajal!
Meditsiinivaldkonda trügides tahan tuua võrdluse relvaomanike ja tippsportlaste vahel. Kui ühed
peavad oma liikumistest ja treeningkohtadest teavitama dopinguagentuuri ning olema valmis
erakorraliste dopinguproovide andmiseks siis miks ei võiks samalaadne mehhanism läbimõeldult
toimida ka relvakandjate osas ning seda nii korrakaitselises kui meditsiinilises vaates. Selle
rakendamine minimeerib võimaluse, et relvakandja marsib läbi elu uduse pilguga relv ühes ja
õllepudel teises käes.
Lisaks on kindlasti vajalik hinnata relvaloa taotleja stressitaluvust. Relva kasutamine
hädakaitseolukorras ei ole niivõrd seotud tehnilise laskeoskuse kui vaimse ja psühholoogilise
ettevalmistusega. Aga ka neid olukordi tuleb enda jaoks teadvustada ja olla valmis oma oskusi
rakendama. Meistriks saab harjutades – kui soovite laskmises täpne ja kiire olla siis selle eelduseks on
baastehnika omandamine ja sellest tulenev kindlustunne. Tehnika peab olema viidud reflekside
tasandile, et oskused toimiksid ka kriisiolukorras. Üldjuhul kaasneb hädakaitseolukorda sattununa ka
hirmufaktor ning sellega kaasnevad füsioloogilised reaktsioonid mõjutavad ajutegevust, sealt
omakorda tulenevad signaalid aga inimese käitumist. USA-s on uuritud politseinike stressikäitumist
ning selgus, et keskmise pulsisagedusega 118 oli laskeharjutusel märgi tabamise protsent 97,12 %.
Kui aga lisandus täiendav stressor ja simulatsiooniülesanne, mille raames tõusis pulss 160-ni siis
tabamisprotsent langes 16-le. Ja seda treenitud ja erikoolituse saanud ametnike puhul. Võime igaüks
oletada, et kui meie märgi tabamise protsent ilma täiendava stressorita on kasvõi 70 siis stressori
lisandudes kahaneb see ilmselt nullilähedaseks. Soomes läbiviidud uuringud stressori, pulsisageduse
ja soorituse seostest kinnitavad, et kõrgema pulsisageduse puhul täheldatakse olulist sooritusvõime
langust ning eriti kõrge pulsi korral tegutsemisvõimetust, ehk see on olukord kus kasutuses olev relv
pööratakse selle kandja vastu.
Tegelikkuses on võtmeküsimus pigem selles, kuidas relva mitte kasutada. Ainsad asjad mida ei saa
tagasi kutsuda on väljalastud kuul ja öeldud sõna – mõlemad on hävitava jõuga.

26.juuni 2020 Õhtuleht

Scroll to Top